VOOZH about

URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Eksegees

⇱ Eksegees – Vikipeedia

Mine sisu juurde
Allikas: Vikipeedia
👁 Image

Eksegees (kreeka ἐξήγησις, exēgēsis – 'välja juhatamine', 'lahti seletamine') on teksti tähenduse süstemaatiline ja kontekstipärane seletus. Eksegees püüab mõista teksti selle algses keeles, ajas, kultuuris ja kirjanduslikus vormis, eristades autori kavatsust ning teksti adressaatide horisonti. Eksegeesiga tegelevat inimest nimetatakse eksegeediks.

Eksegeesi eristatakse sageli hermeneutikast: hermeneutika on tõlgendamise teooria (printsiibid ja meetodid), eksegees on nende printsiipide rakendamine konkreetse teksti puhul. Vastandmõistena eisegees tähendab teksti tõlgendamist lugeja enda eelarvamuste või soovmõtete alusel.

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna eksegees tuleneb vanakreeka tegusõnast ἐξηγέομαι (exēgeomai) – 'välja juhatama', 'ette kandma', 'selgitama'. Antiikautorite juures tähistas see nii müütide, seaduste kui ka ennustuste seletamist. Uusaegses teaduskeeles kinnistus termin tähistamaks kriitilist ja reeglipärast tekstitõlgendust.

Eksegees kui tekstitõlgenduse distsipliin on kujunenud eri kultuuride ja ajastute ristumiskohas. Vana-Lähis-Ida tekstikultuurides esinesid juba kommentaarid, glossad ja paralleelide kogumikud, mis seostasid pühatekste õiguse, kultuse ja õpetusega; juudi traditsioonis kujunesid hiljem midraši vormid — halahhiline (õiguslik) ja hagadiline (jutustav, õpetlik) — ning institutsioonina õppemaja (beit midraš).[1]

Hellenistlikus judaismis ühendas Aleksandria Philo Toora lugemise allegoorilise tõlgendusega, tõlgendades Pühakirja kreeka filosoofiliste kategooriate abil. Tema töö ja metoodika mõjutasid hilisemaid varakristlasi Aleksandrias, kes tuginesid allegoorilisele meetodile Piibli tõlgendamisel.[2]

Varakristlikul ajastul kristalliseerusid kaks mõjukat rõhuasetust: Aleksandria koolkond (nt Pantaenus, Klemens, Origenes), mis viljeles allegooriat ja tüpoloogiat, ning Antiookia koolkond (nt Diodoros Tarsosest, Theodoros Mopsuestiast), mis rõhutas literaalset (sõnasõnalist) ja ajaloolis-filoloogilist lugemist. Need suunad kujundasid pikaajalise dialoogi kiriklikus traditsioonis ning mõjutasid keskaja ja hilisema teoloogia tõlgendusviise.[3]

Keskajal kinnistus läänes neliktähenduse skeem (sensus litteralis, allegoricus, tropologicus, anagogicus), mille sünteesiks kujunes kommentaarium Glossa ordinaria; juudi hermeneutikas sõnastati paralleelselt PaRDeS (pšat, remez, deraš, sod) tasandid. Glossad ja skolastilised summa’d vahendasid autoriteetseid tõlgendusi üle terve kristliku Euroopa.[4]

Reformatsioon (16. saj) seadis esikohale ajaloolis-grammatilise lugemise, toetudes humanistlikule filoloogiale ning rõhutades teksti mõistmist algkeeltes ja algses kontekstis (Luther, Calvin). Järgnenud sajanditel panid varasele kriitilisele uurimisele aluse B. Spinoza ja R. Simon, 18.–19. sajandil süsteematiseeriti ajaloolis-kriitiline uurimine (J. S. Eichhorn, W. M. L. de Wette, J. Wellhausen). 20. saj alguses lisandusid vormikriitika (H. Gunkel, M. Dibelius, R. Bultmann) ja hiljem redaktsioonikriitika (G. Bornkamm, W. Marxsen, H. Conzelmann); Uue Testamendi uurimises mängisid rolli ka traditsioonikriitika ja kerygmaalsed rõhuasetused.[5][6][7]

20. sajandil mõjutasid eksegeesi tugevalt Qumrāni (Surnumere) käsikirjade avastused, mis tõid hulganisti uut materjali Piibliteksti traditsiooni ja juudi teise templi perioodi religioosse tausta uurimiseks. Olulise muudatusena toimus muuseas Heebrea Piibli ja Uue Testamendi tekstikriitika standardiseerumine (E. Tov; B. Metzger, B. D. Ehrman).[8]

Sama sajandi hermeneutikas rõhutati, et tõlgendaja ei seisa tekstist väljaspool: H.-G. Gadamer kirjeldas arusaamist kui horisontide sulandumist (Verschmelzung der Horizonte); E. D. Hirsch kaitses vahet autori kavatsuse (meaning) ja vastuvõtulise tähendusvälja (significance) vahel; P. Ricoeur integreeris teksti autonoomia, sümboli mitmetähenduslikkuse ja narratiivse identiteedi rõhuasetused.[9]

Kiriklikud dokumendid rõhutasid metoodilist pluralismi: Pontifikaalne Piiblikomisjon nimetas 1993. aasta dokumendis ajaloolis-kriitilise meetodi „paljudel põhjustel asendamatuks”, ent rõhutas selle täiendamist kirjanduslike, sotsiaalteaduslike ja kanooniliste lähenemistega ning hoiatas fundamentalistliku lugemisviisi eest.[10]

21. sajandil on eksegees interdistsiplinaarne: ajaloolis-kriitilise uurimise kõrval kasutatakse kirjanduslikku ja narratiivset analüüsi (R. Alter, M. Sternberg), retoorikakriitikat (J. Muilenburg, P. Trible), sotsiaalteaduslikke mudeleid (B. J. Malina) ja retseptsiooniajalugu (U. Luz). Uued käsiraamatud (nt The New Cambridge Companion to Biblical Interpretation, 2022) kaardistavad lähenemiste paljusust ning dialoogi teoloogia, ajaloo ja humanitaarteaduste vahel.[11]

Eksegeesis kasutatakse mitut lähenemisviisi, mida sageli kombineeritakse. Klassikaline jaotus eristab filoloogilisi ja tekstikriitilisi võtteid, ajaloolis-kriitilisi meetodeid ning kirjanduslikke ja sotsiaalteaduslikke käsitlusi; 20.–21. sajandil on lisandunud narratiivsed, retoorilised, kanoonilised ja retseptsiooniajaloolised suunad.[12]

Filoloogiline analüüs. Uuritakse algkeeli (heebrea, aramea, kreeka), sõnavara, morfoloogiat ja süntaksit, stiili ja semantikat; eesmärk on selgitada tähendust keele- ja kirjandusloolises kontekstis.[13]

Tekstikriitika. Võrreldakse käsikirju ja varaseid tõlkeid, et rekonstrueerida tekst võimalikult algsel kujul; standardkäsiraamatud on E. Tovi Heebrea Piibli tekstikriitika ning B. Metzgeri/B. Ehrmani UT tekstikriitika.[14][15]

Allikakriitika (Quellenkritik). Eristab teose koostamisel kasutatud allikaid ja kirjakihti (nt dokumentaarhüpotees Pentateuhhis; sünoptiliste allikate mudelid).[16]

Vormikriitika (Formgeschichte). Klassifitseerib väiksemaid üksusi (perikoobid) žanride kaupa ja rekonstrueerib nende suulise traditsiooni elukonteksti (Sitz im Leben). Klassikud: H. Gunkel, M. Dibelius, R. Bultmann.[17]

Redaktsioonikriitika (Redaktionsgeschichte). Uuritakse, kuidas toimetajad (evangelistid) on allikaid valinud ja ümber kujundanud ning milliseid teoloogilisi eesmärke taotlenud (nt G. Bornkamm Matteuse, W. Marxsen Markuse, H. Conzelmann Luuka puhul).[18]

Kirjanduslik ja narratiivne analüüs. Käsitleb teksti tervikteosena (kompositsioon, süžee, jutustajahääl, motiivid, intertekst). Olulised teosed: R. Alter ja M. Sternberg.[19][20]

Retoorikakriitika. Rakendab antiikse retoorika kategooriaid ja kaasaegset argumentatsioonianalüüsi; meetodit aitas kujundada J. Muilenburg, edasi arendas P. Trible jt.[21]

Kanooniline lähenemine (kanooniline kriitika). Keskendub kanooni lõplikule kujule ja tekstide teoloogilisele funktsioonile koguduse elus; eriti B. S. Childs.[22]

Sotsiaalteaduslikud käsitlused. Tõlgendus lähtub sotsiaalse konstrueerituse arusaamast ja kasutab antropoloogia ning sotsioloogia mudeleid (nt au/häbi kultuur, patroon–klient suhted). Klassik: B. J. Malina.[23]

Retseptsiooniajalugu (Wirkungsgeschichte). Uuritakse, kuidas teksti on eri aegadel vastu võetud teoloogias, liturgias, kunstis ja kultuuris; piibliuuringutes esinduslikult nt U. Luz Matteuse vastuvõtulugude kaardistamisel.[24]

Metoodiline pluralism. Kiriklikul tasandil on rõhutatud mitme meetodi kasutamist paralleelselt: ajaloolis-kriitiline meetod on „paljudel põhjustel asendamatu”, ent seda täiendavad kirjanduslikud, sotsiaalteaduslikud ja kanonilised lähenemised (Pontifikaalse Piiblikomisjoni 1993. a dokument).[25]

Eksegees ja hermeneutika

[muuda | muuda lähteteksti]

Hermeneutika on tõlgendamise teooria (eeldused, eesmärgid ja reeglid), eksegees aga nende printsiipide rakendamine konkreetse teksti puhul. Praktikas on need lahutamatult põimunud: eksegeet teeb hermeneutilisi valikuid (nt autori kavatsuse, žanri ja adressaatide rekonstruktsioon), samal ajal kui hermeneutika teoretiseerib eksegeetilist praktikat ja selle eeldusi (eelarusaam, ajalisus, keeleline vahendus).[26]

20. sajandi hermeneutikas rõhutati, et tõlgendaja ei seisa tekstist väljaspool: H.-G. Gadamer kirjeldas arusaamist kui horisontide sulandumist, kus traditsioon ja küsija perspektiiv kohtuvad;[27] E. D. Hirsch kaitses eristust tähenduse (autori kavatsus) ja tähendusvälja (signifikatsioon) vahel;[28] P. Ricoeur vahendas neid rõhuasetusi, ühendades teksti autonoomia, sümbolite mitmetähenduslikkuse ja distantsi teooria narratiivse identiteedi käsitlusega.[29]

Teoloogilises eksegeesis on laialt leitud, et metoodiline pluralism – ajaloolis-kriitilise meetodi, kirjanduslike ja sotsiaalteaduslike lähenemiste ning kanonilise lugemise üheaegne kasutamine – on otstarbekas: iga meetod valgustab tekstil eri tahku ning tulemused tuleks integreerida tervikpildi loomiseks.[30][31] Seetõttu eristatakse sageli sensus litteralis’e (teksti sõnasõnaline/autoripärane mõte) ja resonantside tasandit (retseptsiooniajalugu, liturgiline ja teoloogiline kasutus), mida ei vastandata, vaid neid suhestatakse tõlgenduses järjepidevalt vastavalt nõuetele ja vajadusele.[32][33]

Eksegees vs eisegees

[muuda | muuda lähteteksti]

Eksegees: tähenduse „välja toomine” tekstist, lähtudes teksti struktuurist, keelest ja kontekstist.

Eisegees (kreeka εἰς – 'sisse'): lugeja eelarvamuste, ideoloogiliste või psühholoogiliste eelduste pealesurumine tekstile.

Rakendusalad

[muuda | muuda lähteteksti]

Eksegeesi kasutatakse lisaks teoloogiale ka õigusteaduses (seadustekstide tõlgendamine), kirjandusteaduses (kriitiline kommentaar), filosoofias (klassikaliste tekstide interpretatsioon) ja klassikalises filoloogias.

Eesti kontekst

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti erialakeeles on juurdunud terminid nagu eksegees, hermeneutika, tekstikriitika, vormikriitika, redaktsioonikriitika, kanooniline lähenemine, retseptsiooniajalugu ja literaalne lugemine. Eksegeesi õpetatakse ülikoolide teoloogia- ja usuteaduskondades osana piibliteaduse õppekavadest.

Hermeneutika

Eisegees

Tekstikriitika

Piibliteadus

Midraš

  1. ↑ Jewish Encyclopedia, „Midrash”; „Midrash Halakah”; „Midrash Haggadah”; „Bet ha-Midrash”.
  2. ↑ Encyclopaedia Britannica, „Philo Judaeus”. Vt ka: IEP, „Philo of Alexandria”.
  3. ↑ Encyclopaedia Britannica, „School of Alexandria”; „School of Antioch”; „Origen”.
  4. ↑ Encyclopaedia Britannica, „The medieval period”; „Glossa Ordinaria”.
  5. ↑ John Barton (toim.), The Cambridge Companion to Biblical Interpretation. Cambridge: Cambridge University Press, 1998.
  6. ↑ Rudolf Bultmann, History of the Synoptic Tradition. New York: Harper, 1968; Martin Dibelius, From Tradition to Gospel. Orig. 1919.
  7. ↑ Günther Bornkamm, Tradition and Interpretation in Matthew. London: SCM, 1963; Willi Marxsen, Mark the Evangelist. Nashville: Abingdon, 1969; Hans Conzelmann, The Theology of St. Luke. London: Faber, 1960.
  8. ↑ Emanuel Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible. Minneapolis: Fortress Press, 3., täiend. tr., 2012; Bruce M. Metzger; Bart D. Ehrman, The Text of the New Testament: Its Transmission, Corruption, and Restoration. Oxford: Oxford University Press, 4. tr., 2005.
  9. ↑ Hans-Georg Gadamer, Wahrheit und Methode. Tübingen: Mohr Siebeck, 1960; E. D. Hirsch, Validity in Interpretation. New Haven: Yale University Press, 1967; Paul Ricoeur, Interpretation Theory: Discourse and the Surplus of Meaning. Fort Worth: Texas Christian University Press, 1976.
  10. ↑ Pontifical Biblical Commission, The Interpretation of the Bible in the Church. Vatican, 1993.
  11. ↑ Robert Alter, The Art of Biblical Narrative. New York: Basic Books, 1981; Meir Sternberg, The Poetics of Biblical Narrative. Bloomington: Indiana University Press, 1985; James Muilenburg, “Form Criticism and Beyond”, Journal of Biblical Literature 88 (1969), 1–18; Phyllis Trible, Rhetorical Criticism: Context, Method, and the Book of Jonah. Minneapolis: Fortress Press, 1994; Bruce J. Malina, The New Testament World: Insights from Cultural Anthropology. Louisville: Westminster John Knox, 3. tr., 2001; Ulrich Luz, Matthew in History: Interpretation, Influence, and Effects. Minneapolis: Fortress, 1994; Ian Boxall; Bradley C. Gregory (toim.), The New Cambridge Companion to Biblical Interpretation. Cambridge: Cambridge University Press, 2022.
  12. ↑ John Barton (toim.), The Cambridge Companion to Biblical Interpretation. Cambridge: CUP, 1998.
  13. ↑ Raymond E. Brown, An Introduction to the New Testament. New Haven/London: Yale University Press, 1997.
  14. ↑ Emanuel Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible. Minneapolis: Fortress Press, 3., täiend. tr., 2012.
  15. ↑ Bruce M. Metzger; Bart D. Ehrman, The Text of the New Testament: Its Transmission, Corruption, and Restoration. Oxford: OUP, 4. tr., 2005.
  16. ↑ John Barton (toim.), The Cambridge Companion to Biblical Interpretation. Cambridge: CUP, 1998.
  17. ↑ Martin Dibelius, From Tradition to Gospel (saksa orig. 1919); vt ka Rudolf Bultmann, History of the Synoptic Tradition. New York: Harper, 1968.
  18. ↑ Günther Bornkamm, Tradition and Interpretation in Matthew. London: SCM, 1963; Willi Marxsen, Mark the Evangelist: Studies on the Redaction History of the Gospel. Nashville: Abingdon, 1969; Hans Conzelmann, The Theology of St. Luke. London: Faber, 1960.
  19. ↑ Robert Alter, The Art of Biblical Narrative. New York: Basic Books, 1981.
  20. ↑ Meir Sternberg, The Poetics of Biblical Narrative: Ideological Literature and the Drama of Reading. Bloomington: Indiana University Press, 1985.
  21. ↑ James Muilenburg, “Form Criticism and Beyond”, Journal of Biblical Literature 88 (1969), 1–18; Phyllis Trible, Rhetorical Criticism: Context, Method, and the Book of Jonah. Minneapolis: Fortress Press, 1994.
  22. ↑ Brevard S. Childs, Introduction to the Old Testament as Scripture. Philadelphia: Fortress Press, 1979.
  23. ↑ Bruce J. Malina, The New Testament World: Insights from Cultural Anthropology. Louisville: Westminster John Knox, 3., täiend. tr., 2001.
  24. ↑ Ulrich Luz, Matthew in History: Interpretation, Influence, and Effects. Minneapolis: Fortress, 1994.
  25. ↑ Pontifical Biblical Commission, The Interpretation of the Bible in the Church, 1993.
  26. ↑ John Barton (toim.), The Cambridge Companion to Biblical Interpretation. Cambridge: CUP, 1998; Anthony C. Thiselton, New Horizons in Hermeneutics. Grand Rapids: Zondervan, 1992.
  27. ↑ Hans-Georg Gadamer, Wahrheit und Methode. Tübingen: Mohr Siebeck, 1960.
  28. ↑ E. D. Hirsch, Validity in Interpretation. New Haven: Yale University Press, 1967.
  29. ↑ Paul Ricoeur, Interpretation Theory: Discourse and the Surplus of Meaning. Fort Worth: Texas Christian University Press, 1976.
  30. ↑ Pontifical Biblical Commission, The Interpretation of the Bible in the Church. Vatican, 1993.
  31. ↑ R. W. J. Barr, The Concept of Biblical Theology: An Old Testament Perspective. London: SCM Press, 1999.
  32. ↑ Brevard S. Childs, Introduction to the Old Testament as Scripture. Philadelphia: Fortress Press, 1979.
  33. ↑ Kevin J. Vanhoozer (toim.), Dictionary for Theological Interpretation of the Bible. Grand Rapids: Baker Academic, 2005.
Kategooriad:
Peidetud kategooria: