Voozh

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib psühholoogia mõistest; vaimufilosoofia mõiste kohta vaata artiklit Arukus (vaimufilosoofia)

Tööriistade abil probleemi lahendav hakk

Kea ja haki intelligentsuse testimine probleemilahendusega

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemist, planeerimist, ülesannete lahendamist, abstraktset mõtlemist, mõistetest ja keelest arusaamist ning õppimist.

1994. aastal kirjutasid 52 valdkonna tunnustatud teadlast alla avaldusele, milles määratleti intelligentsuse deﬁnitsioon. Rene Mõttus on seda tõlkinud nõnda: "Intelligentsus on väga üldine vaimne oskus, mis hõlmab muuhulgas võimet arutleda, planeerida, ülesandeid lahendada, abstraktselt mõelda, keerulistest mõttekäikudest aru saada, kiiresti ning kogemustest õppida. Intelligentsus ei ole üksnes raamatutarkuse omandamine, kitsas akadeemiline vilumus või oskus teste edukalt sooritada. See peegeldab pigem laiemat ja sügavamat võimet mõista meid ümbritsevat maailma – asjadest arusaamist, taipamist ja lahenduste leidmist." (Mõttus, Realo ja Allik, 2011: lk 387; Gottfredson, 1997)

David Wechsleri definitsiooni järgi on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõelda ratsionaalselt ning tulla keskkonnas edukalt toime.

Intelligentsuse olemuse kohta on mitmeid erinevaid käsitlusi. Ühe järgi väljendub intelligentsus eelkõige kohanemisvõimes.

Intelligentsust mõjutavad geneetilised tegurid (pärilikkus), varajane kasvukeskkond ja haridus.

Inimese intelligentsuse areng saavutab oma ülempiiri 60. eluaasta paiku.^[1]

Intelligentsuse seosed empaatiaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Otseseid uuringuid intelligentsuse ja empaatia seoste kohta on tehtud vähe. Eriti vähe andmeid on selle kohta, milline on see seos normaalse intelligentsuse tasemega ja psüühiliste häireteta täiskasvanutel. Enamasti on uuritud lapsi või psüühiliste häiretega inimesi.

Intelligentsust seostatakse intuitiivselt tunnetusliku empaatiaga, kuna sellel empaatia vormil on kognitiivne komponent. Seepärast võib oletada, et kõrgem intelligentsuse tase aitab saavutada paremaid tulemusi tunnetuslikku empaatiat mõõtvates testides. Uuringutest on leitud, et intelligentsus mõjutab tunnetuslikku empaatiat eelkõige halvema madalama vaimse võimekuse korral (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001), eriti emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Tunnetuslikul empaatial on kognitiivne komponent, mida kogemuslikul empaatial üldjuhul ei ole. Seetõttu on sobilik hüpotees, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel seost ei esine. Uuringud viitavad siiski, et teatud seos on olemas. See ilmneb samuti madalama intelligentsuse taseme korral ja emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Aeg-ajalt kasutatakse empaatia sünonüümina mõistet "vaimuteooria" (inglise keeles theory of mind), kuigi aju-uuringud on näidanud, et need on erinevad protsessid, mis kasutavad osaliselt samu ajupiirkondasid (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria võimaldab mõista enda ja teiste mentaalseid seisundeid (Ibañez ja Manes, 2012), mis viitab peamiselt tunnetuslikele protsessidele ja empaatiale. Seepärast võib oletada, et vaimuteooria ja intelligentsuse vahel on positiivne seos. Ibanez ja kaasautorid (2013) on ka sellise seose leidnud, kuid Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel (2008) on näidanud, et intelligentsusega on seotud vaid vaimuteooria alakomponent sotsiaalne intelligentsus (SI).

Intelligentsus ja tunnetuslik empaatia

[muuda | muuda lähteteksti]

Intelligentsuse ja tunnetusliku empaatia seoseid on käsitlenud näiteks Schwenck ja kolleegid (2014), kes tegid uuringu laste seas. Nad leidsid, et intelligentsuse mõju tunnetuslikule empaatiale on pigem väike: ühes testis oli see 8,2% ja teises testis 9% TE varieeruvusest. Mõlemal juhul oli efekt väike (Schwenck jt, 2014). Varasematele uuringutele viidates pakuvad autorid tulemuste selgituseks, et uuritavad olid lapsed, kelle IQ oli 80 või rohkem. Samas on varasematest uuringutest (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) selgunud, et empaatia ja intelligentsuse seos avaldub just halvema vaimse võimekuse korral.

Intelligentsus ja kogemuslik empaatia

[muuda | muuda lähteteksti]

Schwenck ja kolleegid (2014) leidsid, et kogemusliku empaatia ja intelligentsuse vahel seos puudub. Nagu eespool mainitud, võis tulemust mõjutada see, et uuringusse kaasati ainult lapsi, kelle IQ oli üle 80. Intelligentsuse mõju empaatiale avaldub alates kergest alaarengust ja sellest halvema vaimse võimekuse korral. Autorid järeldasid, et intelligentsus mängib emotsioonide äratundmisel olulist rolli teatud piirini, millest edasi võib selle mõju olla vaevu märgatav.

Davis (1996, viidatud Owen jt, 2001) on rõhutanud, et emotsioonide äratundmine on empaatilise reageerimise eeltingimus ning sellepärast on tähtis uurida ka seda, kuidas intelligentsus mõjutab emotsioonide äratundmist. Rojahn, Lederer ja Tassé (1995b) tõid oma ülevaates esile, et emotsioonide äratundmise võime väheneb koos kognitiivse kahjustuse süvenemisega. Autoritel tekkis küsimus, kas selline deﬁtsiit tuleneb kognitiivsest düsfunktsioonist, mis kaasneb vaimse alaarenguga, või emotsioonispetsiiﬁlisest probleemist. Rojahn, Rabold ja Schneider (1995a) leidsid, et vaimse alaarenguga inimestel esineb raskusi visuaalse afektiivse informatsiooni töötlemisel. Mõlemad Rojahni uurimused viitavad võimalusele, et selline deﬁtsiit võib olla emotsioonispetsiiﬁline – mõne emotsiooni töötlemine on häiritud, samas kui teiste puhul seda ei esine.

Owen ja kaasautorid (2001) leidsid emotsioonide äratundmist uurides, et kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimesed tunnevad näoilmete põhjal emotsioone halvemini ära kui kontrollrühm. Samas uuringus ei leitud afektiivsete lugude puhul statistiliselt olulist erinevust. Tähtis on, et kuigi emotsioonide äratundmine oli häiritud, ei olnud kahjustunud emotsioonide hindamine meeldivuse-ebameeldivuse teljel. Ülesannetes, milles inimesed pidid hindama emotsionaalse kogemuse erutuse taset, said õppimisraskusega inimesed palju kehvemaid tulemusi. Statistiliselt olulist erinevust ei leitud kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimeste vahel ülesandes, milles tuli kirjeldada erinevate emotsioonide kogemise olukordi (Owen jt,2001). Uuringu suureks puuduseks oli selle väike valim (n = 12): kuus õppimisraskusega ja kuus kontrollrühma osalejat.

Intelligentsuse ja empaatia seoste arutelu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnetusliku empaatia ja intelligentsuse seoseid on uuritud väga vähe. Praegu^[millal?] teadaolevalt ainsast uuringust, mille korraldas Schwenck koos kolleegidega (2014), selgus, et seos on pigem väike või see ei avaldunud piisavalt. Samas viitavad varasemad uuringud (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001), et intelligentsuse ja empaatia seos võib ilmneda halvema vaimse võimekuse korral.

Kogemusliku empaatia ja intelligentsuse seoste uuringud näitavad, et nendevaheline seos ilmneb samuti peamiselt madalama intelligentsuse taseme puhul. Seda on uuritud eelkõige emotsioonide äratundmise ülesannete kaudu (Owen jt, 2001; Rojahn, Lederer ja Tassé, 1995b). Samuti on leitud, et seos võib olla emotsioonispetsiiﬁline – see võib avalduda ühe emotsiooni puhul, kuid mitte teise puhul (Rojahn jt, 1995a).

Vahel kasutatakse empaatia sünonüümina ka mõistet "vaimuteooria" (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria ja intelligentsuse seoste uuringud kinnitavad kogemusliku ja tunnetusliku empaatia uuringutes leitud tulemusi. See tähendab, et intelligentsus ei pruugi olla seotud vaimuteooriaga tervikuna, kuid teiste muutujate kontrollimisel ilmneb seos selle alakomponendi sotsiaalse intelligentsusega (Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel, 2008). Sotsiaalse intelligentsuse üheks osaks peetakse võimet ennustada teiste inimeste tundeid ja käitumist. Seega kattub see vähemalt osaliselt tunnetusliku empaatiaga (Carreras jt, 2014). Kuna sotsiaalse intelligentsuse üheks osaks võib lugeda tunnetuslikku intelligentsust, siis Rajkumari ja tema kaasautorite (2008) uuringu tulemus sobib kokku Schwencki ja tema kaasautorite (2014) omaga.

Empaatia ja intelligentsuse uuringuid kokku võttes võib järeldada, et empaatia on intelligentsusest mõjutatud eelkõige halvema vaimse võimekuse korral. Seda toetab ka Durdiaková ja kolleegide (2015) uuring, kus empaatia mõõtmiseks kasutati empaatiakoeﬁtsienti, mis ei erista kogemuslikku ja tunnetuslikku empaatiat. Durdiaková ja kolleegid ei leidnud intelligentsuse ja empaatia vahel seost. Nad võrdlesid kõrge intelligentsuse tasemega poisse kontrollrühmaga, uurides nii prenataalset ja süljes leiduvat testosterooni kui ka empaatiat. Tulemused näitasid, et poiste IQ ei olnud seotud Baron-Coheni empaatiakoeﬁtsiendiga. See tulemus (n = 66) on vastuolus mitu korda suurema valimiga (n = 3583) tehtud metaanalüüsiga. Baker ja kaasautorid (2014) leidsid, et intelligentsuse ja empaatiakoeﬁtsiendi vahel on nõrk seos siiski olemas (r = 0,24). Kokkuvõttes võib arvata, et intelligentsuse ja empaatia seos ilmnebki vaid väga suurt valimit uurides.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõttus, R., Allik, J., and Realo, A. (2011). Intelligentsuse psühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Gottfredson, L.Š. (1997). Mainstream Science on Intelligence: An Editorial with 52 Signatories, History, and Bibliography. Intelligence, 24(1): 13–23.
McAlpine, C., Singh, N. N., Kendall, K. A., and Ellis, C. R. (1992). Recognition of facial expressions of emotion by persons with mental retardation. A matched comparison study. Behavior Modiﬁcation, 16(4): 543–558.
Owen, A., Browning, M., and Jones, R.Š. (2001). Emotion Recognition in Adults with Mild-Moderate Learning Disabilities An Exploratory Study. Journal of Intellectual Disabilities, 5(3): 267–281.
Ibañez, A. and Manes, F. (2012). Contextual social cognition and the behavioral variant of frontotemporal dementia. Neurology, 78(17): 1354–1362.
Ibanez, A., Huepe, D., Gempp, R., Gutiérrez, V., Rivera-Rei, A., and Toledo, M. I. (2013). Empathy, sex and ﬂuid intelligence as predictors of theory of mind. Personality and Individual Diﬀerences, 54(5): 616– 621.
Rajkumar, A. P., Yovan, S., Raveendran, A. L., and Russell, P. S.Š. (2008). Can only intelligent children do mind reading: The relationship between intelligence and theory of mind in 8 to 11 years old. Behavioral and Brain Functions, 4(1): 51.
Schwenck, C., Göhle, B., Hauf, J., Warnke, A., Freitag, C. M., and Schneider, W. (2014). Cognitive and emotional empathy in typically developing children: The influence of age, gender, and intelligence. European Journal of Developmental Psychology, 11(1): 63–76.
Rojahn, J., Lederer, M., and Tassé, M. J. (1995a). Facial emotion recognition by persons with mental retardation: a review of the experimental literature. Research in Developmental Disabilities, 16(5): 393–414.
Rojahn, J., Rabold, D. E., and Schneider, F. (1995b). Emotion speciﬁcity in mental retardation. American journal of mental retardation: AJMR, 99(5): 477–486.
Carreras, M. R., Braza, P., Muñoz, J. M., Braza, F., Azurmendi, A., Pascual Sagastizabal, E., Cardas, J., and Sánchez Martín, J. R. (2014). Aggression and prosocial behaviors in social conﬂicts mediating the inﬂuence of cold social intelligence and aﬀective empathy on children’s social preference. Scandinavian Journal of Psychology, 55(4): 371–379.
Baker, C. A., Peterson, E., Pulos, S., and Kirkland, R. A. (2014). Eyes and IQ: A meta-analysis of the relationship between intelligence and "Reading the Mind in the Eyes". Intelligence, 44: 78–92.
Durdiaková,J.,Celec,P.,Laznibatová,J.,Minárik, G., Lakatošová, S., Kubranská, A., and Ostatníková, D. (2015). Diﬀerences in salivary testosterone, digit ratio and empathy between intellectually gifted and control boys. Intelligence, 48: 76–84.
Li, S.-C., Lindenberger, U., Hommel, B., Aschersleben, G., Prinz, W., and Baltes, P. B. (2004). Transformations in the couplings among intellectual abilities and constituent cognitive processes across the life span. Psychological Science, 15(3): 155–163.