Luther sündis Eislebenis. Varsti pärast tema sündi kolis perekond Mansfeldi, kus pereisa Hans Luder töötas vasekaevandus- ja -sulatusettevõttes ning sai hiljem linnanõunikuks. Luther alustas haridusteed Mansfeldi ladinakoolis ja õppis mõnda aega ka Magdeburgis. 1501. aastal astus ta Erfurdi ülikooli, kus õppis vabade kunstide teaduskonnas. 1502. aastal sai ta bakalaureuse- ja 1505. aastal magistrikraadi. Isa soovis, et ta jätkaks õpinguid õigusteaduses, ning Luther alustaski õigusteaduse õpinguid.^[1]

1505. aasta suvel jäi Luther Stotternheimi lähedal tugeva äikese kätte ning tõotas perekonna valitud pühakule, pühale Annale, et kui ta eluga pääseb, hakkab mungaks. 17. juulil 1505 astus ta augustiinlaste ordu Erfurdi kloostrisse. Tegemist oli ordu rangema haruga. Uurimuses on siiski rõhutatud, et äikesetormi ei saa pidada ainsaks põhjuseks, vaid pigem ajendiks juba süvenenud vaimsele ja eksistentsiaalsele kriisile. 1507. aastal pühitseti ta preestriks. Järgnenud aastatel õppis ta teoloogiat Erfurtis ja Wittenbergis ning viibis tõenäoliselt 1510–1511. aastal oma ordu ülesandel ka Roomas. 1512. aastal sai ta teoloogiadoktoriks ja temast sai Wittenbergi ülikooli piibliteaduse professor. Tema loengud psalmidest, Rooma kirjast, Galaatia kirjast ja Heebrea kirjast olid määrava tähtsusega tema teoloogilise kujunemise jaoks.^[1]

Lutheri reformatoorset läbimurde taga polnud üksainus järsk pöördehetk, vaid pikem protsess, milles põimusid kloostrikogemus, piibliloengud ja vaidlus hiliskeskaegse skolastilise teoloogiaga. Luther investeeris suure osa oma ajast Piibli ja kirikuisade ning nende tekstide uurimisele ning omandas algkeeled. Tema tähelepanu keskmesse tõusid küsimused õigeksmõistmisest, armust, usust, meeleparandusest ja Pühakirja autoriteedist. 1518. aasta Heidelbergi disputatsioonis sõnastas Luther juba teravamalt kriitika nn tegude-õiguse suhtes ning arendas vastandust „au teoloogia” ja „risti teoloogia” vahel. 1519. aasta Leipzigi vaidlus viis aga arutelu indulgentsidest kiriku ja paavsti autoriteedi küsimuseni.^[2][3]

31. oktoobril 1517 avaldas Luther oma 95 teesi indulgentside kohta; pärimuse järgi kinnitas ta need Wittenbergi lossikiriku uksele. Teesid olid mõeldud akadeemiliseks vaidluseks ning neis kritiseeriti indulgentside müügiga seotud kuritarvitusi ja meeleparanduse moonutamist. Luther saatis teesid ka Mainzi peapiiskopile Albrechtile. Lutheril polnud mingit kavatsust rajada Rooma kirikust eraldiseisvat kirikut, vaid, sarnaselt nn piibellikele humanistidele (eesotsas Erasmusega), nõudis kiriku reformimist Pühakirja alusel ning naasmist varakristlusesse. Vaidlus laienes siiski kiiresti indulgentsidest palju kaugemale ning haaras hiljem juba teemasid paavstivõimu, sakramentide, kirikliku autoriteedi ja päästeõpetuse ehk soterioloogia raames.^[2]

1520. aastal avaldas Luther kolm oma reformatoorse tegevuse seisukohalt võtmetähtsusega teost: "Saksa rahva kristlikule aadlile", "Kiriku Paabeli vangipõlv" ja "Kristlase vabadusest". Neis ründas ta paavstlikke nõudeid, kritiseeris senist sakramentide käsitlust ning sõnastas oma arusaama kristlikust vabadusest, mis rajaneb usu ja armu, mitte inimlike teenete alusel.^[3]

Paavst Leo X mõistis 1520. aastal osa Lutheri seisukohtadest hukka bullas "Exsurge Domine". Luther vastas sellele paavstliku bulla avaliku põletamisega 10. detsembril 1520 ning 3. jaanuaril 1521 heideti ta bullaga "Decet Romanum Pontificem" kirikust välja. Samal aastal kutsuti ta Wormsis peetud riigipäevale, kus talt nõuti oma õpetuse tagasivõtmist. Erasmus kritiseeris väljaheitmise otsuse läbimõtlematust, kuna ta arvas, et Lutherit pole võimalik veenda, kui ta on juba nurka surutud. Luther keeldus oma seisukohtade tagasi võtmisest ning ütles, et kui teda ei veenda tema eksimustes Pühakirja tunnistuse ja selgete mõistusepäraste argumentiga, siis tema ei saa meelt muuta, kuna tema südametunnistus oli aheldatud Jumala sõna külge.^[2][3]

Pärast Wormsi riigipäeva pandi Luther riigivande alla. Saksi kuurvürsti kaitse all viibis ta seejärel peidus Wartburgi lossis. Seal alustas ta Uue Testamendi tõlkimist saksa keelde. Tõlge ilmus 1522. aastal. Wartburgi periood oli oluline nii tema enda töö jätkumiseks kui ka reformatsiooni levikuks laiemale lugejaskonnale.^[3][4]

Pärast Wittenbergi naasmist jätkas Luther jutlustamist, õpetamist ja kirikukorralduse kujundamist. 1522. aastal peetud nn Invocavit' jutlustes püüdis ta suunata reformatsiooni mõõdukale kursile ning ohjeldada radikaalsemaid suundi, rõhutades, et muutusi tuleb läbi viia jutluse ja õpetuse, mitte vägivalla abil. 1525. aasta Saksa talurahvasõja ajal väljendas ta esialgu talupoegade mõnede kaebuste suhtes teatavat mõistmist, kuid vägivalla süvenedes asus ta teravalt ülestõusu vastu ning toetas ilmalike võimude jõulist sekkumist. Luther, sarnaselt igale teisele reformaatorile, seisis tugevalt vastu radikaalidele.^[3][5]

13. juunil 1525 abiellus Luther endise nunna Katharina von Boraga. Neil sündis kuus last. See abielu sai oluliseks näiteks protestantlikule vaimuliku- ja perekonnaelu käsitlusele. 1529. aastal ilmusid Lutheri "Väike katekismus" ja "Suur katekismus", mis kujunesid luterliku õpetuse ja kateheesi põhitekstideks. 1530. aasta Augsburgi usutunnistus, mille koostas peamiselt Philipp Melanchthon ja mille Luther heaks kiitis, sai luterliku traditsiooni tähtsaimaks usutunnistuslikuks dokumendiks.^[1][3][6][7]

Luther jätkas õpetamist, jutlustamist ja kirjutamist kuni elu lõpuni. Ta suri 18. veebruaril 1546 sünnilinnas Eislebenis ning maeti Wittenbergi lossikirikusse.^[1][8]

Lutheri teoloogia keskmes on õpetus, et inimene mõistetakse Jumala ees õigeks mitte oma teenete, vagadusharjutuste või heade tegude tõttu, vaid Jumala armu läbi, mis võetakse vastu usu kaudu Kristusesse. Luterlikus traditsioonis väljendatakse seda sageli vormeliga sola gratia ('üksnes armust') ja sola fide ('üksnes usust'). Selles vaates ei ole head teod pääste põhjus, vaid selle vili. Lutheri jaoks tähendas see ühtlasi kriitikat arusaama suhtes, nagu võiks inimene oma vaimuliku edenemise või moraalse pingutusega Jumala soosingut välja teenida.^[1][3]

Lutheri reformatoorse läbimurdega seostub ka tema nn ristiteoloogia, milles ta vastandas „au teoloogia” ja „risti teoloogia”. Tema järgi ei tunta Jumalat õigesti mitte inimliku hiilguse, jõu ja tarkuse kaudu, vaid ristilöödud Kristuses, kus Jumal ilmutab end viisil, mis purustab inimese uhkuse, enesekindluse ja suunab ta üknes Jumala armu peale lootma.^[3]

Luther pidas Pühakirja kristliku õpetuse kõrgeimaks normiks. Tagantjärele on seda seisukohta nimetatud ladinakeelse terminiga sola scriptura. Õpetusliku vaidluse korral tuli tema järgi viimaks apelleerida mitte kiriklike dekreetide või hilisema traditsiooni, vaid Pühakirja tunnistusele. Samas ei olnud tema eesmärk rajada usku kellegi individuaalsele arvamusele, vaid siduda kiriku õpetus tagasi selle allika külge, mida ta pidas normatiivseks.^[3]

Sakramentidest seadis Luther kesksele kohale ristimise ja armulaua. Ta lükkas tagasi käsitluse, mille järgi armulaud oleks pelgalt sümboolne mälestusakt ning rõhutas Kristuse reaalset kohalolu armulauas. Samal ajal kritiseeris ta keskaegse kiriku keerukaks kujunenud sakramentaalset süsteemi ning püüdis siduda sakramendid taas tihedamalt evangeeliumi tõotusega. Armulaua puhul rõhutas Luther Kristuse tõelist kohalolu: armulaud ei olnud tema jaoks pelgalt sümboolne mälestusakt, vaid kus Kristuse tõeline ihu ja veri antakse võetakse vastu koos leiva ja veiniga. Seejuures ei nõustunud ta transsubstantsiatsiooni õpetusega, mille järgi leiva ja veini substants muutub Kristuse ihu ja vere substantsiks, kuigi välised omadused jäävad samaks. Luther leidis, et selline aristotellikule substantsi ja aktsidentsi eristusele toetuv seletus ei ole vajalik, kuna Kristuse tõeline kohalolu armulauas tuleb tema järgi vastu võtta Kristuse sõnade põhjal, ilma et seda peaks seletama skolastilise metafüüsika abil.^{[9] [1][3]}

Lutheri kirikukäsituses ei olnud kirik esmalt hierarhiline institutsioon, vaid evangeeliumi kuulmise ja sakramentide jagamise ümber kogunev usklike osadus. Kiriku eesmärgina nähti pühade varustamist. Tema õpetus kõigi ristitud kristlaste üldisest preesterlusest nõrgendas järsku vastandust vaimulike ja ilmikute vahel, ehkki ta ei kaotanud kiriklikke ametiposte kui selliseid.^[1]

Vaidluses Erasmusega rõhutas Luther, et patt on inimest sedavõrd kahjustanud, et inimene ei saa pääste küsimuses oma vabast tahtest Jumala poole pöörduda. Seda seisukohta arendas ta eriti teoses "Tahte orjusest". Sellega ei eitanud ta, et inimesel oleks maises ja ühiskondlikus elus valikuvõimet, kuid pääste suhtes pidas ta inimest täielikult Jumala armust sõltuvaks. Pääste küsimuses nõustus Luther Augustinusega, kelle kohaselt oli inimene enda loomupärases ja langenud seisundis võimetu Jumalat tahtma ning tema poole pöörduma. Augustinuse järgi oli kogu langenud inimkond üks massa damnata ehk neetud või pigem needuse all olev mass, millest Jumal valmistab ühed nõud auliseks, teised autuks tarbeks. Seega oli inimese päästeks vaja Jumala sekkuvat armu, mis Lutheri sõnastuse kohaselt oli inimesest väljaspool (ld k extra nos). Jumal armuline sekkumine tõi esile inimese südamehoiaku muutumise ja Püha Vaimu poolt esile toodud vaimuliku elluärkamise, mille tagajärjel hakkab usklik, kelle tahe oli varem patu külge orjastatud, tahtma Jumalale meelepäraseid asju.^[3]

Kristliku elu käsitluses rõhutas Luther, et usk vabastab inimese enesekesksest püüdest iseennast õigeks teha ning suunab ta teenima ligimest. Seetõttu on head teod Lutheri järgi vältimatud, kuid need ei teeni päästet välja. Seda väljendab tema tuntud paradoks, et kristlane on usu läbi vaba isand kõige üle, kuid armastuses ka kõigi teenija.^[3]

Ühiskonna ja poliitika käsitlemisel on Lutheriga seotud nn kahe riigi õpetus. Selle järgi valitseb Jumal maailma erineval viisil: vaimulikus valdkonnas evangeeliumi kaudu ning ilmalikus valdkonnas seaduse, korra ja valitsuse kaudu. Lutheri eesmärk oli eristada pääste ja südametunnistuse küsimusi ilmalikust sunnivõimust, kuigi tema poliitilisi seisukohti on hiljem hinnatud vastuoluliselt, eriti seoses tema hoiakuga Saksa talurahvasõja ajal.^[3][5]

Lutheri piiblitõlge saksa keelde mõjutas sügavalt nii usuelu kui ka saksa kirjakeele arengut. 1522. aastal ilmus tema tõlgitud Uus Testament ning 1534. aastal Piibli terviktõlge. See tõlge jäi saksa protestantide jaoks määravaks ning mõjutas ka mitut hilisemat põhjamaist piiblitõlget. Lutheri tõlge Rm 3:28-s, kus ta lisas sõna allein ('üksi'), ei olnud tema poolt varjatud muudatus teksti moonutamiseks, vaid teadlik tõlkeotsus, mida ta ise hiljem avalikult kaitses. Luther väitis, et saksa keelepruuk ja Pauluse mõte nõuavad selle mõttelise rõhu nähtavaks tegemist. Samalaadseid lahendusi leidus juba varasemast tõlketraditsiooni pärandist, näiteks olid 15. sajandil kasutanud täpsustamise huvides kasutanud sõna allein/alleyn ehk üksi/üksnes ka Johannes Mentelin, Günther Zainer ja Anton Koberger. Samuti on selline vormikasutus esinenud varajastes rahvakeelsetes piiblites mujal Euroopas, nagu Itaalia Genoa Piiblis (1476, per sola fede), Jean de Rély prantsuskeelses tõlkes (1487, par la seule foy) ja hilisemas Veneetsia (1538) Piibli väljaandes. Tõlketraditsioonide uurimisel on selge, et Lutheri tõlkevalik polnud sugugi ennekuulmatu innovaatilisus ega Piibli moonutamine, nagu hilisem poleemika püüdis väita, vaid eri tõlkijate seas juba varem levinud kaalutletud valik, millega sooviti Pauluse mõttekäiku selguse huvides rõhutada.^[10][11] Lutheri koraalid ja vaimulikud laulud aitasid omakorda kaasa protestantliku koguduselaulu ja koraali kujunemisele.^[4][12]