Pedro Krusten (õieti Peeter Krustein, pseudonüümid Balder Jaan, Miini Mihkel; 21. mai 1897 Muraste mõis, Harku vald, Keila kihelkond – 14. jaanuar 1987 Arlington, Virginia osariik, USA) oli eesti kirjanik.

Peeter Krustein sündis Muraste mõisa aedniku peres ja lõpetas 1916. aastal Tallinna Reaalkooli. Oktoobripöördest ja Venemaa kodusõjast võttis osa punaste poolel.

Alates 1920. aastatest töötas Tallinnas kohtuametnikuna ja seejärel ajakirjanikuna.

1944. aastal põgenes Saksamaale, elas Geislingeni põgenikelaagris.

Aastal 1950 asus ümber USA-sse, abiellus samal aastal Edla Remmelgaga ning töötas 1951–1967 Ameerika Hääle eesti toimetuses.

1. augustil 1992 maeti ta ümber Tallinna Metsakalmistule.^[1][2]

Krusten tegutses ajakirjanikutöö kõrvalt nii Eestis kui ka hiljem paguluses viljaka veste- ja romaanikirjanikuna. Alustanud sõja-aastaid kujutavate autobiograafiliste proosaraamatutega, tõusis ta kõrgemale kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" (1936) ja psühholoogiliste teostega. 1940.–1950. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Ta on avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja reportaaže.

Noorpõlves joonistas Pedro Krusten ka karikatuure, mida avaldati ajalehes Kilk.^[3]

Pagulasaja algust – Saksamaa-aastaid – kujutavates raamatutes ("Üle parda" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi teise maailmasõja järgses pohmeluses.

Romaani "Laev akna taga" (1955) lähteks oli juhuslik kohtumine kahe talutaja vahel liikunud eestlasest pimeda sõjaohvriga Saksamaal Geislingenis. Kirjanik hakkas tema kohta andmeid koguma, külastas teda pimedatekodus, kus viimane elas, ning oli külaline tema pulmas. Pärast pulmi kadus kontakt invaliidi ja tema naisega, kuid Krusten hakkas neist romaani kirjutama. Romaanis on põhjalikult kirjeldatud romaani kirjutamisele tõuganud asjaolusid.

Krusteni pagulasaja kõige erakordsem teos on 1959–1963 ilmunud nn Kaldametsa triloogia (uustrükk Tallinnas 1992), mis koosneb romaanidest "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda". Juba 1936. aastal kirjutas Krusten mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle kordaläinud teose protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. "Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani," kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet. Kaldametsa triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: "Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud."

Pedro Krusteni looming rikastab eesti kirjandust isikupärase žanriga, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. See koosneb lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Aiapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).

Romaanid:

• 1928 – "Südamerahu", Krusteni esikromaan, sai K/Ü Loodus romaanivõistlusel III auhinna. Raamatu kaane kujundas Jaan Vahtra.
• 1930 – "Õilis vale"
• 1932 – "Punane ohvitser", eelmise järg. Autobiograafilise lähtekohaga diloogia jutustab eestlase Timmi Komiste heitlikust elukäigust Venemaal. Peategelasest saab küll Punaarmee ohvitser ja kommunistliku partei liige, kuid kuna revolutsionääri temas polnud, võidab koduigatsus.
• 1934 – "Vasema käega", Jutustisi. Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus. Kaas Roman Vaher.
• 1936 – "Vehklemõisa aednik"
• 1938 – "Pime voorus"
• 1939 – "Kalle Jaanuse kättemaks". Kultuurikoondis. Kaas Paul Luhtein.
• 1946 – "Üle parda"
• 1947 – "Päästja"
• 1950 – "Ihaldatud silmapilk"
• 1952 – "Inimese hoidja"
• 1955 – "Laev akna taga"
• 1959 – "Torn üle metsa"
• 1962 – "Laul kõrgel kaldal"
• 1963 – "Neiuke läks roosiaeda"
• 1968 – "Pikerpõld ja Piirapeel"
• 1990 – "Aedniku armastus", kogumik Krusteni paremaid novelle, koostanud ja järelsõna Ülo Tonts, sari "Eesti novellivara", Eesti Raamat, Tallinn
• 1992 – "Torn üle metsa" (kordustrükk)

Ta oli Tallinna Kirjanike Ühingu liige.^[4]

• 1958 – Henrik Visnapuu preemia ("Kaugelviibija käekõrval")

Tema vennad olid Erni ja Otto Krusten.

• Liisil on punane pliiats

• Mall Jürma. "Pedro Krusten". Lühimonograafia. Sari Meie kirjanikke nr 5, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1964
• Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat. Eesti Raamat. Tallinn 1984, lk 240–245 (käsitluse autor Ülo Tonts) ja bibliograafia lk 249
• Linda Uustalu. "Pedro Krusteni sõjajärgseist romaanidest". Looming nr 3, 1987, lk 426–429
• Harald Peep. "Pilk Pedro Krusteni loomepärandile". Keel ja Kirjandus nr 5, 1987, lk 316–317
• Mall Jõgi. "Isiksuse võlu. Pedro Krusten 100". Looming nr 7, 1997, lk 935–942
• Hellar Grabbi. "Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust". Virgela. Tallinn 1999, lk 152–156 ("Märkmeid Pedro Krusteni pagulasloomingust")
• Ülo Tonts. "Klassikuks kodust kaugel". Ilmamaa. Tartu 2006, lk 62–119 (4 artiklit: "Pikk teekond Murastest Kaldametsale. Märkmeid Pedro Krusteni triloogiast ja selle ümber"; "Pedro Krustenist ja tema lühiproosast"; "Pagulane pagulusest. Ühest ainealast Pedro Krusteni loomingus"; "Kes kõndis(id) kaugelviibija käekõrval? Ühe pealkirja lugu ja tähendus")
• Ülo Tonts. "Kahe kirjaniku raamat" (raamatu "Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses" uustrüki arvustus). Keel ja Kirjandus nr 10, 2006, lk 836–841
• Ülo Tonts. "Pedro Krusten ja unustatud eesti kirjandus". Looming nr 5, 2007, lk 755–759
• Ülo Tonts. "Pedro Krusten. Elu ja loomingu lugu". Sari Eesti kirjanikke. Ilmamaa. Tartu 2007, 280 lk

• Pedro Krusten Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• [Haud Tallinna Metsakalmistul]