Tsütoloogia ehk rakubioloogia ehk rakuteadus ehk rakuõpetus (κύτος, kytos – 'rakk', logos – õpetus) on bioloogia haru, milles mikroskoobi ja molekulaarbioloogiliste meetodite abil uuritakse rakkude ehitust ja elutegevust, et mõista bioloogilisi protsesse rakutasandil.

Peatähelepanu pööratakse raku kompartmentide, organellide ja teiste tähtsate koostisosade, nagu plasmamembraani, taimerakukesta ja tsütosooli uurimisele. Teised huvivaldkonnad on raku jagunemine, apoptoos, diferentseerumine, rakkudevaheline "kommunikatsioon", raku motiilsus ja rakukontaktid eukarüootidel.

Tsütoloogia on tihedas kontaktis biokeemia, molekulaarbioloogia, füsioloogia, arengubioloogia, botaanika, zooloogia ja immunoloogiaga. Peale selle on tsütoloogia seotud praegu aktuaalse kloonimise teemaga.

Tsütoloogia liigid on järgmised:

• tsütomorfoloogia – rakkude ehitusega seotu uurimine
• tsütofüsioloogia – rakkude talitlusega seotu uurimine
• tsütogeneetika – rakkude pärilikkusega seotu uurimine
• tsütopatoloogia – rakkude talitlusest tekkida võivate anatoomilis-füsioloogiliste seisunditega seotu uurimine ning raviviiside välja töötamine

• 1665 – Robert Hooke välmis raku tähistamiseks sõna cella ('kambrike'), olles ühe maailma esimese mikroskoobi abil avastanud ja üles joonistanud rakud pudelikorgi, hiljem sõnajala ja huulheina koes.
• 1672 – Nehemiah Grew väitis, et rakud tekivad ja kasvavad nagu õhumullid kerkivas saiataignas.^[1]
• 1674–1700 – Antoni van Leeuwenhoek avastas suu- ja soolebakterid, parasiitidest ainuraksed ja tuumaga punased verelibled.
• 19. sajandi alguses vaadeldi rakku taimeelundite elementaarüksusena (Franz Julius Ferdinand Meyen).
• 1838 – Matthias Jacob Schleiden väitis, et kõik taimed koosnevad rakkudest. Samal aastal laiendas Theodor Schwann seda väidet loomadele. Ta tegi kindlaks, et rakku peab ümbritsema membraan ning et iga kude koosneb teatud liiki rakkudest.
• 1839 – Theodor Schwann näitas, et loomad ja taimed koosnevad rakkudest.
• 1845 – ilmus Karl Theodor Ernst von Sieboldi raamat, milles ta esitas kõiki algloomi (protiste) üherakuliste organismidena ning näitas sellega, et rakud võivad elada üksteisest sõltumatult.
• Samal ajal kummutasid Louis Pasteur ja teised teooria, mille kohaselt rakud võivad spontaanselt (isetärkamise teel) tekkida orgaanilisest eluta ainest.
• 1855 – Rudolf Virchow kinnitas patoloogia alal Meyeni teooriat, et iga rakk tekib teisest rakust (omnis cellula e cellula).

• Tsütopatoloogia
• Tsütokinees

• Toivo Maimets, Sulev Kuuse (koostajad). Rakubioloogia. Tartu, 2018. ISBN 978-9949-77-773-0 (Raamatu saab ka veebis alla laadida https://www.tyk.ee/rakubioloogia)