Rudolf Christian Karl Diesel (18. märts 1858 Pariis – 29. september 1913 La Manche) oli saksa insener, diiselmootori leiutaja.^[1]

Ta lõpetas 1873. aastal reaalkooli ja 1875. aastal Augsburgi polütehnilise kooli parima õpilasena. Müncheni tehnikakõrgkooli lõpetas ta 1880 parimate tulemustega kooli asutamise ajaloost alates.

Diesel töötas pärast seda kaks aastat Šveitsis Winterthuris, seejärel Pariisis. 27. veebruaril 1892 esitas ta taotluse patendi saamiseks uuele ratsionaalsele soojusajamile. 23. veebruaril 1893 saigi ta patendi diiselmootorile. Sama aasta juulis jõudis ta oma masina katsetamiseni. Masin oli 3 meetrit pikk ja selle sees oli 80-atmosfäärine rõhk. Seadme kütuseks oli õhu ja kivisöetolmu (?) (väidetavalt hoopis ammooniumi aur) segu, mille süttimisel masina korpus plahvatas ning oleks äärepealt tapnud Dieseli ja tema kolleegid. Esimene töötav mootori prototüüp valmis 17. veebruaril 1894. See töötas minut aega võimsusega 13 hobujõudu.

Parandatud mudel valmis 1897 Augsburg-Nürnbergi Masinavabrikus (Maschinenfabrik Augsburg Nürnbergi, alates 1906 MAN AG). Selle kasutegur oli 26,2%, mis märgatavalt ületas selleaegse ottomootori 20% ja aurumasina 12% kasuteguri ning kutsus esile töösturite elava huvi.

1. jaanuaril 1898 alustas tööd diiselmootoreid tootev ettevõte. Esimene diiselmootor võeti kasutusele USAs õlle tootmisel. Sügisel 1900 loodi Londonis diiselmootorite tootmiseks ettevõte. Esimene diiselmootoriga laev valmis 1903. 1908 loodi esimene väike diiselmootor, esimene diiselmootoriga veoauto ja esimene diiselmootoriga vedur. Esimene diiselmootoriga sõiduauto oli Mercedes-Benz 260D (1936).

Ehkki Diesel sai miljonäriks, ei olnud ta hea ärimees. Ta sattus suurtesse rahalistesse raskustesse. Rohked kohtuprotsessid patendiõiguste pärast laastasid Dieseli tervise ja ta oli ravil Neuwittelsbachi vaimuhaiglas.

29. septembril 1913 suundus Rudolf Diesel praamil Dresden Antwerpenist Londonisse. Ta tundus olevat heas tujus, ent pärast õhtul kajutisse sisenemist ei näinud teda enam keegi. Hommikul leiti kajutist vaid kohver väikese rahasumma ja suure hulga võlakirjadega. Tema päevikus oli tema surmapäev märgitud ristiga.

Kümme päeva pärast tema viimast nägemist leidis Hollandi lootsilaeva Coertsen meeskond Ida-Scheldtis mehe surnukeha. Keha oli nii kaugelearenenud lagunemisjärgus, et see oli tundmatuseni muutunud ja raskete ilmastikutingimuste tõttu ei jäetud seda pardale. Selle asemel võttis meeskond surnud mehe riiete vahelt välja isiklikud esemed (tabletikarp, rahakott, ID-kaart, taskunuga, prillikarp) ja viskas surnukeha merre tagasi. 13. oktoobril tuvastas Rudolfi poeg Eugen Diesel need esemed oma isa omadeks. Viis kuud hiljem, märtsis 1914, kadus Dieseli naine Martha Saksamaal.

Dieseli surma selgitamiseks on mitmeid teooriaid. Mõned, näiteks Dieseli biograafid Grosser (1978) ja Sittauer (1978) on väitnud, et ta sooritas enesetapu. Teine mõttekäik viitab sellele, et ta mõrvati, kuna ta keeldus andmast Saksa vägedele ainuõigust oma leiutise kasutamiseks; tõepoolest, Diesel oli Dresdenis pardal kavatsusega kohtuda kuningliku mereväe esindajatega, et arutada Briti allveelaevade diiselmootoriga varustamise võimalust. Teise teooria kohaselt oli tema näiline surm Briti valitsuse lavastatud pettus, et varjata tema Briti poolele kaldumist, ning et seejärel läks ta Kanadasse, töötas Montrealis Vickersi laevatehases ja vastutas selle eduka allveelaevade diiselmootori tootmise võime järsu kiirenemise eest. Arvestades olemasolevaid piiratud tõendeid, jäävad tema kadumine ja surm lahendamata.

Rudolf Dieseli ühistegevust propageeriv raamat "Solidarismus" (1903) ilmus eesti keeles 1910. aastal Konstantin Pätsi tõlkes.

• J. V. Aloste. "Diesel: pöördelise tähtsusega leiutaja". // Suurmeeste elulood nr 48. EKS, Tartu 1939
• Piltuudis: sada aastat Rudolf Dieseli surmast. Postimees, 29. september 2013