Aeroflot (vene keeles ПАО «Аэрофлот — рРоссийские авиалинии» (PAO "Aeroflot – rossiiskije avialinii" 'avalik aktsiaselts Aeroflot – Venemaa Lennuliinid'), inglise keeles PJSC Aeroflot – Russian Airlines) on praegu Venemaa suurim reisilennundusettevõte^[1], endine NSV Liidu ainus reisilennundusettevõte, ning rohkem kui poole sajandi vältel on olnud riikliku lennundusettevõttena maailma suurim. Aerofloti keskkontor asub Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas. Aerofloti võib nimetada Venemaa riiklikuks lennufirmaks, sest ligi 74% Aerofloti aktsiatest kuulub Venemaa Föderatsioonile.

Aerofloti peadirektor on alates 2022. aasta aprillist Sergei Aleksandrovski.

Rahandusminister Aleksei Kudrini sõnul oli 2010. aasta oktoobris plaan Aeroflot erastada.^[2]

Aeroflot on maailma inimohvriterohkaim reisilennufirma. 20. mai 2010 seisuga on selle lennufirma lennuõnnetustes hukkunud 8231 reisijat.^[3]

9. veebruaril 1923 võttis Nõukogude Venemaa valitsus vastu otsused "Tsiviillennunduse nõukogu organiseerimisest" ja "Lennuliinide tehnilise järelevalve andmisest õhulaevastiku keskvalitsuse pädevusse", millele kirjutas alla Lenin. Seda kuupäeva peabki Aeroflot oma asutamisajaks.

1. mail 1922 algasid lennud liinil Moskva–Königsberg–Berliin. 15. juulil 1923 avati esimene sisemaine regulaarlennuliin Moskva – Nižni Novgorod.

17. märtsil 1923 asutati Nõukogude Venemaal vabatahtlik lennundusühing Dobroljot, mille eesmärk oli reisijate, posti ja muu kauba vedu sise- ja välisliinidel. Esmane lennukipark koosnes Fokker lennukitest. Dobroljot oli aktsiaselts, mille aktsiate müügist saadud rahast käivitati reisilennukite seerias ehitamine NSV Liidus. 1935. aastast kuni 1990. aastate alguseni oli Aerofloti kasutuses eranditult N. Liidus ehitatud lennukid.

25. veebruaril 1932 moodustati Dobroljoti põhjal NSV Liidu Tsiviillennunduse Peavalitsus ja ühtlasi loodi üleriigiline tsiviillennundusettevõte, ametliku lühinimega Aeroflot.

Aerofloti logol oli kujutatud tiivuline sirp ja vasar. Kuigi vahepeal on logo muudetud, asub tiivuline sirp ja vasar logol tänapäevalgi, kuigi see pole enam logo keskne element.

1938 sai Aeroflot riikliku ettevõttena maailma suurimaks ja jäi selleks kuni NSV Liidu lagunemiseni.

Alates 1970. aastatest oli paljudel üle Atlandi ookeani kulgevatel Aerofloti lendudel vahemaandumine Iirimaal Shannoni lennuväljal, sest see oli ainus Lääne-Euroopa lennuväli, kus võis NSV Liidu liinilennukeid teenindada, sest see ei asunud NATO maas.

15. septembril 1983 keelas USA president Ronald Reagan Korean Air Linesi lend 007 Boeing 747 allatulistamise tõttu NSV Liidu õhuvägede poolt, Aerofloti lennud NSV Liidu ja USA vahel. Nõukogude Liidust USA-sse sai seejärel lennata ainult Kanada või Mehhiko kaudu. 29. aprillil 1986 keeld tühistati.

1992 korraldati Aerofloti tegevus ümber. Selle põhjal tekkis üle 300 ettevõtte, millest mõned olid nii väikesed, et nende lennukiparki kuulus kõigest mõni üksik lennuk. Hiljem on osa Aeroflotist eraldunud ettevõtetest tegevuse lõpetanud ning nende vara ja/või turuosa on tagasi Aeroflotile läinud. 1994 reorganiseeriti Aeroflot aktsiaseltsiks ja erastati osaliselt.

Seisuga november 2015 on Aeroflotil 164 lennukit, millega teenindatakse nii riigisiseseid kui ka rahvusvahelisi lennuliine.^[4]

1944. aasta oktoobris loodi Tsiviilõhulaevastiku (Aeroflot) Eesti Üksik Lennusalk, mis alustas tegutsemist Ülemiste lennuväljal ja mis sai ülesandeks hakata korraldama regulaarseid tsiviillendusid Tallinna lennujaamast. Kõik Nõukogude Liidu tsiviillennud olid koondatud riikliku lennuettevõtte Aeroflot alla. ^[7]

Esimeseks suuremaks tööks oli sõjas kannatada saanud lennuradade remont ja olemasolevate hoonete ümberehitamine aastaringseks kasutamiseks. Lennusalga kasutusse anti neli PO-2 kolmekohalist lennukit, millega hakati vedama riigisiseselt ametiposti koos üksikute reisijatega. ^[7]

JAK-12R oli esimene suletud kabiiniga väikelennuk Eestis. Lisaks lendurile oli kabiinis kolm reisijakohta. ^[7]

1956. aastal oli Tartu lennuväljal üks JAK-12R lennuk sanitaarlendude tegemiseks. Lennati kiireloomulist abi vajavate haigete järele ja transporditi nad Tartu lennuväljale, kus anti üle kiirabibrigaadile. ^[7]

Aerofloti Eesti Üksikus Lennugrupis kasutati pärast Teist maailmasõda lennukeid Lisunov LI-2. 1945. aastal avati Tallinna–Leningradi lennuliin, millel hakati kasutama LI-2 tüüpi lennukit. Lennuk oli konstrueeritud USA-s, Nõukogude Liidus ehitati neid DC-3 litsentsi alusel. ^[7]

1945. aastal alustati lennuühenduse pidamist Tallinna, Saaremaa ja Hiiumaaga vahel lennukitega LI-2. Kuressaare lennuväljalt hakkasid toimuma kaubalennud Moskvasse, kuhu viidi värsket kala. Aastatel 1945–1946 avati kohalikud tsiviil-lennuväljad Saaremaal, Hiiumaal, Viljandis, Tartus, Võrus, Valgas Jõhvis ja Pärnus. ^[7]

1957. aasta mais saabus Tallinna esimene uuema põlvkonna kahemootoriline reisilennuk IL-14. Reisijate salongis oli sellel istekohti 32–36 reisijale. Õhkutõusmiseks ja maandumiseks vajas lennuk 1000 m pikkust lennurada, mis võis olla ka murukattega. Lennuki reisikiirus oli 350 km/h. ^[7]

Tänu suuremale lennu-ulatusele võimaldas IL-14 kasutusele võtta ka mitmeid uusi otseühendusi. Lennukitega hakati pidama vahemaandumiseta otseühendust Moskvaga. Hiljem kasutati neid ka reisijate teenendamiseks lendudega Saaremaale ja Hiiumaale. Veel 1969. aastal kasutati lennukit Saaremaale lendamiseks. Tavaliselt tegi üks IL-14 lennuk 24 reisi nädalas, 3–4 reisi päevas. ^[7]

1957. aastal sai Aerofloti Eesti Üksik Lennusalk enda kasutusse kahepinnalised AN-2 Need hakkasid lendama kohalikel lühiliinidel Tallinnast Tartusse, Viljandisse, Võrru, Valka, Kuressaarde ja Kärdlasse. ^[7]

1960. aastatel sooritati AN-2-ga Tallinna ja Tartu vahel kaubaveo regulaarlende. Tartust Tallinna veeti Tartu Aparaaditehase toodangut, kust see veeti edasi reaktiivreisilennukitega pea üle kogu Nõukogude Liidu. Lennuk leidis kasutamist ka väetiste ja pestitsiidide külvamisel põldudele. ^[7]

• Aerofloti lend 821
• NSVL GRU

• Aerofloti koduleht