James Tobin (5. märts^[1] 1918 Champaign, Illinois – 11. märts 2002 New Haven, Connecticut) oli Ameerika Ühendriikide majandusteadlane^[2]. Ta arendas keinslikku majandusteooriat ning pälvis 1981. aastal Nobeli majandusauhinna.

James Tobin sündis 1918. aastal Margaret Edgerton Tobini ja Louis Michael Tobini peres. Ema oli sotsiaaltöötaja ja isa oli ajakirjanik. Just isa pidas James Tobin oma noorpõlve oluliselt mõjutanud isikuks, sest mees oli haritud ning oskas kaasa rääkida paljudel teemadel. Tänu oma ema sotsiaaltööle nägi hilisem majandusteadlane juba noores eas, kuidas avaldavad inimeste eludele mõju tööpuudus ja vaesus.^[3]

1935. aastal alustas James Tobin ülikooliõpinguid Harvardis. Sealt sai alguse ka tema suurem huvi majanduse ja just eriti teadlase John Maynard Keynesi tööde vastu. Kuigi Tobin oli esialgu kaalunud pühendumist õigusteadusele või matemaatikale, langes ta valik pärast tutvumist Keynesi teosega „General Theory of Employment, Interest and Money“ just majandusteaduse kasuks. Tobin lõpetas 1939. aastal Harvardi cum laude, kirjutades oma lõputöö tööpuuduse teemadel. Ta võttis aluseks Keynesi ideed, samal ajal ka tõstatades küsimusi.^[4]

Samal aastal puhkenud II maailmasõda muutis noore Tobini algseid plaane võtta vaheaasta reisimiseks ning sundis teda kohe jätkama ülikoolis magistriõpinguid. Siiski oli aeg Harvardis tema jaoks väga viljakas, kuna tal õnnestus õppida oma ala parimate käe all, kellest mitmest said hiljem kuulsad majandusteadlased. Lisaks õppekavas ette nähtud ainetundidele oli Tobin väga haaratud ka ülikooli poliitdebattidel osalemisest.

Sõda aga surus peale ning pärast USA astumist sõtta otsustas ka Tobin liituda mereväega ning oli neli järgmist aastat sõjaväelasena rindel. Pärast II maailmasõja lõppu aastal 1946 naasis Tobin Harvardisse ja omandas doktorikraadi. Pärast seda töötas ta mitmes mainekas ülikoolis nii lektorina kui ka teadustööd tehes, teiste seas näiteks Yale’i ja Cambridge’i ülikoolis.^[5]

Tobini peamised uurimisvaldkonnad hõlmasid finantssfääri. Keynesi makromajanduslikud ideed paelusid Tobinit väga ning seetõttu pühendas ta ka oma olulisimad artiklid ja raamatud just nende edasiarendamisele. Tobini huvi keskendus sellele, milline on fiskaalpoliitika mõju ja kuidas kohandada teoreetilised makromajanduslikud mudelid vastavaks uute neoklassikaliste vaadetega. ^[4]

Tobin oli veendumusel, et teades vaid intressimäärasid või raha pakkumise kasvumäärasid, ei ole võimalik ennustada rahapoliitika tulemit või näiteks mõju tööpuudusele. Seetõttu tõi Tobin majandusteadusesse uue muutuja nimega “Tobini q”, mis määrab tuleviku investeeringute kasvu või kahanemise. See muutuja on suhe vara turuväärtuse ja asenduskulu vahel. Kui q väärtus on alla ühe, tähendab see seda, et tulevikus investeeringute kasumlikkus antud varasse väheneb, kui aga üle ühe, siis on oodata tulutoovat intressi neilt investeeringutelt ka tulevikus.

Tobin arutles ka portfoolio hajutatuse olulisuse üle. See tähendab, et kõige kasulikum on investeerida eri riski tasemega hoiustesse, sest selline strateegia muudab portfoolio stabiilseks ning viib selle riskantsuse madalaimale võimalikule tasemele. Tema teadmised sillutasid tee hilisemate teooriate loomiseks.

1972. aastal oli Tobin ka USA presidendikandidaadi George McGoverni nõustajaks.^[6]

Tobin pälvis mainekaid autasusid, näiteks John Bates Clarki medali (1955) ja Nobeli majandusauhinna (1981).^[5]

James Tobin abiellus 14. septembril 1946 Elizabeth Fay Ringoga. Neil on neli last: Margaret, kellest sai moedisainer, Louis Michael ja Hugo, kes olid mõlemad advokaadid, ja Roger Gill.

Tobin suri 11. märtsil 2002. aastal 84-aastaselt.^[5]